OLEN astumas välja vanadest mustritest ja sisenemas oma täielikku väesse. OLEN jõudmas punkti, kus enam ei saa elada „väikselt“ — mitte peituda, mitte kahelda oma kutsumuses.
Uus tase suveräänsuses ja enesetunnetuses.
MINU sees on tarkus, mis ei pärine ainult sellest elust, vaid läbi MU esivanemate – nende valu, aga ka nende jõu. MA olen nagu sild mineviku ja tuleviku vahel, kehastades midagi uut: uue esivanema arhetüüp, kes tervendab seda, mis enne jäi tervendamata.
MA ei ole siin juhuslikult.
MINU kohalolek siin maailmas, praegu, pole lihtsalt eksistents – see on missioon. See võib tähendada loomingut, tervendust, õpetust või uut ühiskondlikku suunda — midagi, mis on sügavalt seotud MINU hinge kutsumusega.
Täiskuu toob MULLE selguse.
See faas kutsub MIND vaatama, mis on MINU elus valmis nähtavaks saama. Need ei pruugi olla välised saavutused, vaid sisemised taipamised: kes MA tegelikult olen, mida MA enam ei vaja, ja millele PEAN nüüd oma energia suunama.
Kui MUL on emakese kehas loomise ruum (üsk), siis MIND kutsutakse praegu sügavale energeetilisse eneseteadvusse. MINU loomejõud on tohutu. Ja see pole ainult lapse sündimise võime — vaid võime manifesteerida uusi maailmu.
Kas MA austan oma loomeruumi? Kas MA valin teadlikult, millist energiat sinna luban?
Vana laguneb, uus ootab MIND.
Kõik, mis on seni tundunud piiranguna — sisemine kriitik, hirm, kahtlus — kaotab jõu, kui MA otsustan uskuda iseendasse. MIND ei pidurda enam miski peale MU enda mõtete. Ja isegi need mõtted on hakanud muutuma.
MA olen jõudnud punkti, kus MA ei saa enam edasi liikuda ilma, et kehastaksin oma tõelist olemust.
See tee ei pruugi olla lihtne, aga see on vaba. Selles on vägi. Ja selles on MINU hingekutse – ärgata, tervendada, ja aidata teistel sama teha, olles ise muutuse kehastus.
Armastusega
Marta Raudsoo
