Emaenergia ...

Viimasel nädalal olen kogenud midagi sügavat ja omapärast – keha ja hing on rääkinud omavahel keelt, mis ei vaja sõnu. Kolm suurt ja tähenduslikku sündmust sel kuul – mehe sugulaste kokkutulek, 20 aastat põhikoolist kokkutulek meie hoovis ja Meelte Videvik – on kõik olnud rituaalsed peegeldused, mis näitasid mulle, kuidas varasemad mustrid minu sees vabanevad.

Lisaks tõi keha end kuuldavale: alates laupäevast olen olnud haige, läbimas puhastumisprotsessi. Nohu, kriipiv kurk, kehalised väljutamised, kerge palavik – kõik kehalised sõnumid: Peatu. Kuula. Hoolitse enda eest. Lõdvestu. Lase vabaks.

Selles kogemuses sai selgemaks minu isiklik kingitus ja õpetus.

Chiron Vähis 12. majas ... peegeldab sügavat haava turvalisuse, hoolimise ja kuuluvuse teemal, mis tõi mulle nähtavale varjatud, alateadliku ja esivanemliku kihi. See muster ei ole ainult minu enda kogemusest, vaid ka pärandatud uskumustest ja pereliinist – võib-olla isegi kollektiivsest naisliinist, kus naised pidid ohverdama oma vajadused teiste hüvanguks. 

Tunnen, et olen kandnud pärandatud mustri erinevaid kihte, et “mina pean teiste eest vastutama”, isegi kui see tähendab enda kerguse ja rõõmu ohverdamist. Selle haava teadvustamine on esimene samm tervenemisele – kui vaatlen seda teadlikult ja luban endal end hoida, avaneb võimalus pakkuda teisele emotsionaalset kohalolu ja turvatunnet ilma, et kaotaksin iseenda.

Tõusumärk Vähis 1. majas annab loomuliku võime olla hooliv, tundlik ja turvatunnet loov kohalolek. See on minu kingitus maailmale – mitte pideva tegevuse kaudu, vaid lihtsalt oma olemasolu kaudu. Kui lasen endal puhata ja vastu võtta hoolt, muutub minu energia tervendavaks, mitte isiklikult koormavaks.

Siin elab minu elu “alguspunkt” ja identiteet”, kus mind tajutakse loomulikult hellana, hoidjana, emalikuna. Samas võib see alateadlikult panna mind kandma rolli, kus “mina pean kõiki toetama” või “mina vastutan kõigi heaolu eest."

Minu elu on näidanud, et vaikuses ja puhkamises kõneleb keha keelt, mis palub lasta minna kõigest, mis meid enam ei toeta. 

Siin peitub kingitus ja keerukus. Kui ma ei hoolitse kõigepealt enda eest, muutub minu “emaenergia” raskeks, ülekoormavaks ja võib tunduda karistusena. Ja nii ma olengi terve elu kogenud. Kui aga õpin hoolitsema kõigepealt oma vajaduste, keha, kodu ja hinge eest, muutub minu kohalolu ravivaks ja toetavaks jõuks, mitte koormavaks. Siis saan olla “ema” mitte ohverduse, vaid voolava kohalolu kaudu. Minu kohalolu ise loob turvatunde, julgust ja selgust inimeses.

Minu kogemus näitas seda selgelt: isegi kui olin haige ja nõrk, sain õppida tõeliselt vastu võtma. Mees tuli ja hoolitses minu eest nii, nagu oskas. Tema hoolitsus polnud ideaalne – ta oli ise segaduses, sest ma olen alati olemas – aga see hetk õpetas mulle olulist: abi vastu võtmine on tervendav ja vabastab pärandatud ja kollektiivsetest mustritest.

Kui õpid austama ja hoidma enda vajadusi – keha, hinge ja südame häält – siis sinu kohalolu ise loob turvatunde ja ruumi, kus teised saavad kogeda julgust, selgust ja oma jõudu.

Minu uus praktika ongi olla kohal ja luua ruum, mitte olla pidevalt ära tegemises, lahendamises ja vastutamises. Lubada endal puhata, lükata kõrvale pärandatud ja kollektiivsed mustrid ja lasta teistel kogeda oma kogemusi, vastutust ja jõudu. See loob loomuliku ruumi kasvuks, enesekindluseks ja usalduseks.

Minu suurim taipamine: minu kohalolu ei pea olema pideva tegevuse, pingutuse või lahendamise kaudu. Kui ma kehastan oma jumalikku kohalolu, avaneb loomulik tervendav energia. 

Armastus, hoolivus ja turvatunne, sünnib loomulikult minust endast, mitte sellest, mida teen või annan – see on minu tõeline kingitus maailmale.

Armastusega
Marta