Teekond Iseendasse
Ilma vajaduseta midagi tõestada, ilma soovita kellelegi midagi näidata. Olin seal iseendana, täpselt sellisena, nagu olen. Märkasin, vaatlesin, tundsin.
Ja siis, kui keha ja meel hakkasid väsima, ärkas minus hinnangulisus. Mitte kellegi vastu isiklikult, vaid pigem kollektiivi peegeldusena. Sain aru – see, mida tajun, pole ei “vale” ega ka “tõde”. See on kogemus, peegeldus sellest, mis minus elab.
Kollektiiv elab meis kõigis – oma kihtide, haavade, maskide ja ootustega. Aga see ei defineeri meid. Meie tõeline olemus avaneb hetkes, kui lubame endale teadlikult kohalolu. Kui näeme hinnangulisust mitte süüdistamise, vaid äratundmise kaudu: “Ahaa, see on kollektiivne muster, mis minus läbi kogemuse liigub.”
Sellest taipamisest sündis eristus – mis on minu enda tunne ja mis on teiste. Ja veelgi olulisem: ma tajusin, et isegi siis, kui ümber on väsimus ja müra, saan valida vaikuse ja kohalolu. See ei ole tagasiminek, vaid süvitsiminek. Iga kord, kui õpin end kogemuses keskmesse tooma, kasvab mu sisemine tugevus ja küpsus.
See oligi justkui pühitsus – kogemus, mis kinnitas: ma ei pea reageerima kõigele, mida kollektiiv minus peegeldab. Ma võin valida oma tõe, oma vaikuse, oma kohalolu.
Mis on iseenda tõde?
See on sisemine tunne, mis avaneb siis, kui oled oma südames, oma kehas, oma kohalolus – ilma maskide, ootuste, soorituste või võrdlusteta. See on seisund, kus sa ei pea pingutama, et sobituda. Sa ei pea maha suruma, et keegi teine end hästi tunneks. Sa oled kontaktis oma südame, tunnete ja tõelise kohaloluga. Elu tundub voogav, ehe ja lihtne – isegi siis, kui see on emotsionaalselt intensiivne.
Kuidas siis aru saada, kui lähedal või kaugel sa oled oma tõele?
Kui oled kaugemal oma tõest, võib tunduda, et sa ei tunne end oma kehas kodus, muudad oma olemust, et sobituda, tunned ärritust, pinget või üksindust isegi seltskonnas, tekib tunne, et “midagi on valesti”, aga sa ei saa aru, mis, tunned vajadust põgeneda – füüsiliselt või emotsionaalselt, oled rohkem peas kui kehas.
Kui oled lähemal oma tõele, siis sa ei kontrolli, vaid usaldad, hingad sügavamalt ja keha lõdvestub, tunned end maandatult ja vaba survetest “olla keegi”.
Minu isiklik suhe võimendab kõike. Kui mina olen iseendaga kontaktis ja oma tõele lähedal, siis ka tema energia peegeldub mulle läbi armastuse ja kohalolu. Kui aga eemaldun oma keskmest, oma tõest – siis ka tema võib kaugemale nihkuda. See, kuidas ma tajun teda, on sageli peegel sellest, kui lähedal olen oma sisemisele keskteljele.
Üks hing, kahes kehas - aitamas üksteisel koju jõuda.
Praktiline peegeldus, küsi endalt vaikselt:
• Kas ma praegu tunnen, et olen ühenduses oma südamega?
• Kas ma praegu julgen tunda kõike, mis minus elab?
• Kas ma tajun, et ma ei pea end muutma, et armastust väärida?
Kui vastus on „jah“ – oled oma tõele lähedal. Kui vastus on „ei“ – oled kutsel naasta iseenda juurde.
Armastusega
Marta
1 vastus