Kohalolu ja armastus: pärand, mis kestab ...

Ma sain emaks 18-aastaselt. Selle kogemuse sügavus on mulle toonud mitte ainult emaks olemise õppetunnid, vaid ka kohtumise oma sisemise tütrega – selle väikese tüdrukuga minu sees, kelle hingevajadused jäid kunagi rahuldamata. Nii nagu igal inimesel on baasvajadused – toit, turvatunne, kuuluvus –, on igal hingel ka oma spetsiifilised vajadused: olla nähtud, mõistetud, kuuldud ja hoitud just sellisel moel, nagu tema olemus vajab.

Minu lapsepõlvekodus jäid paljud minu hinge ja inimese baasvajadused täitmata. Need kogemused ei olnud juhuslikud – minu hing tuli siia mitte kõige lihtsamaid kogemusi kogema, vabastama ja tervendama. Lapsepõlv oli minu hingetasandi kasvamise ja küpsuse tee. Kõik, mida sain esivanematelt pärandina kaasa, on see, millega olen tegelenud kuni tänaseni – endas vabastades, tervendades ja ärkamas iseendale. Tänan elu, sest tunnen, et raske aeg on nüüd läbi – see teadmine on kohal kogu minu kehas ja ilmneb minu igapäevaelus.

Hiljuti vaadates seriaali Self Made: Inspired by the Life of Madam C.J. Walker, jäi mulle kõlama mõte: pärand ei ole ainult materiaalne, vaid ka see, mida me elame, kehastame ja edasi kanname.

Mõistsin uues selguses, et minu tütar on minu pärand – mitte ainult liha ja veri, vaid kõik see, mida olen endas tervendanud ja loonud, elab temas loomulikult edasi. See, mida mina olen vabastanud ega kanna enam läbi valulike kogemuste või vanade programmide, ei kandu ega pärandu tema kaudu edasi. Ja see, mida mina kehastan – kohalolu, hool, armastus, mõistmine ja hingelisus – loob tema jaoks pinnase, kust ta saab turvaliselt ja vabalt edasi kasvada.

Minu ja tütre suhe on olnud kahepoolne tee. Iga kord, kui pakun talle kohalolu, kuulamist ja mõistmist, tervendab see ka minu sisemist last. Meie vestlused on sageli kestnud tunde, viies meid selguse ja rahuni. Ja see selgus ei jää vaid sõnadesse – see loob kohese muutuse meie sees. Uus päev algab tihti täiesti uue reaalsusena, sest sisemine nihe on toimunud. Selline on olnud meie ühine kasvamise teekond – ema ja tütrena, aga ka hingeõdedena, kes aitavad teineteisel sügavamale näha, hoides teineteisele ruumi.

Minu hingeteekond on olnud tundlikkusest ja sügavusest. Olen alati tundnud, et olen “vanahing” – eriliselt tundlik energiate, inimeste ja keskkonna suhtes. Alguses tundus see kurnav ja kohati nagu koorem, sest olin harjunud oma tuld ja loomulikkust tagasi hoidma. Olen õppinud, et see tundlikkus ei ole nõrkus, vaid tarkus. See on minu võime tunnetada sügavusi, energiaid ja varjatud kihte – nii enda sees kui ka maailmas.

Tõeline ärkamine on minu jaoks olnud see, et ma ei peagi end tagasi hoidma. Ma võin oma valgust täielikult kehastada, olla kohal ja tegutseda oma tõe järgi. Jah, ma vajan taastumiseks aega, aga mu valgus ei ole mõeldud peitmiseks. See tundlikkus, mis alguses tundus koormana, on minu tee sügavaks eneseteadvuseks, sisemiseks selguseks ja armastuseks nii enda kui ka oma tütre ja maailma vastu.