Turvatunne ...

Me kõik otsime turvatunnet – tunnet, et meid nähakse, kuuldakse, mõistetakse ja armastatakse just sellistena, nagu me oleme. Sageli samastame turvatunnet välise kindlusega – olgu see materiaalne või füüsiline. Ometi peitub tõeline turvatunne sügavamal, see on seotud sisemise vajaduse täitmisega ja sellega, kuidas me kogeme armastust – kas iseenda või teiste kaudu.

Viimasel ajal olen järjest selgemalt märganud, et minu sügavaim turvatunne sõltub otseselt sellest, kuidas ma enda eest hoolitsen ja millises energiaasendis ma elan.

“Energiaasend” tähendab minu jaoks sisemist seisundit – seda, kuidas ma end tunnen, liigun ja olen hetkes. Kui olen pinges ja kaitsev, on turvatunne hapram. Kui aga mu seisund on avatud, rahulik ja tasakaalus, on lihtsam kogeda armastust ja kohalolu nii enda sees kui ka suhetes.

Turvatunne ei teki vaid välisest – see sünnib ennekõike sellest, kas ma oskan end ise hoida, kuulata ja austada oma vajadusi.

Just siin tulevad mängu armastuse keeled. Igal inimesel on oma viis, kuidas ta armastust kogeb ja väljendab. Mõne jaoks tähendab see hoolivaid tegusid, teise jaoks sügavat kohalolu ja kuulamist, kolmanda jaoks kinnitavaid sõnu või füüsilist lähedust. Turvatunne on aga sügavaim alus, millele kõik need väljendusviisid toetuvad. Kui see puudub, jääb armastus kättesaamatuks, isegi kui see meie ümber tegelikult olemas on.

Koduses ja intiimses ruumis on huvitav vaadelda, kuidas igaüks kogeb armastust erinevalt. Kui tunneme, et oleme päriselt nähtud ja mõistetud, sünnib usaldus – ja sellest saab alguse sügav ühendus. Samas mõjutavad meid ka sügavad haavad – need nähtamatud mustrid, mis sageli pärinevad lapsepõlvest või eelmistest kogemustest.

Täna taipasin sügavalt seost minu Kuu, armastuse keele ja sügava haava vahel. 

Kuu on sümbol, mis näitab, mida meie hing vajab, et tunda end hoituna ja koduselt.
Minu Kuu asetus Kaljukitses 6. majas näitab, et minu hing vajab turvatunnet rutiinist, järjepidevusest ja igapäevasest hoolivusest.

Just väikesed praktilised teod loovad minus sisemise rahu ja turvalisuse tunde – need on minu hinge kodu aluseks. Näiteks kui mees tellis meile uued padjad, teki ja kattemadratsi, hoolitses ta selle eest, et meie uni oleks mugavam ja kvaliteetsem. Need teod tegid mind väga õnnelikuks – ja mitte korraks, vaid iga päev. See ongi Kuu Kaljukitses 6. majas väljendunud turvatunde energia, milleks on praktilised hoolivad teod, mis loovad järjepideva turvalisuse ja armastuse tunde.

Samuti peegeldab see minu esmast armastuse keelt – teenimise kunsti. See on viis, kuidas öelda: “Ma näen sind. Sa oled mulle oluline.” Ja see on ka viis, kuidas mina end täidetuna, hoituna ja armastatuna tunnen. Kui see energia on tasakaalus, toidab see mõlemat poolt – sest see ei ole eneseohverdus, vaid jagatud armastus.

Samas peitub minus sügav haav, mille tuum on uskumus: “mina pean teiste eest vastutama.” See muster on õpetanud mind armastust väljendama sageli eneseohverduse kaudu. Alles nüüd, kui olen hakanud seda mustrit teadvustama ja tervendama, saan aru, et armastada võib ka ilma ennast kaotamata.

See kolmik – Kuu, armastuse keel ja sügav haav – moodustab seose minu sees, milleks on turvalisuse ja hoolimise voog, mis on teadlikult ühendatud. See loob ruumi, et armastus ja kohalolu saaksid voolata vabalt – vabastades vana mustri ja avades tee tõelisele ühendusele, nii minu sees kui ka suhetes.

Minu teekond on olnud ennekõike õppimine – kuidas oma turvatunnet mõista, armastuse keelt ära tunda ja sügavat haava tervendada. See protsess on loonud ruumi, kus armastus saab voolata vabamalt. Olen õppinud, et suurim kingitus, mida me üksteisele anda saame, on ausus ja kohalolu.

Kui me julgeme ja valime näha ennast ja teisi ilma hirmuta, sünnib tõeline ühendus.
Hirm paneb meid end peitma, tagasi hoidma või teisi süüdistama. Armastus aga vajab nähtavust – seda, et lubame end näha ja lubame ka teistel olla need, kes nad tõeliselt on. Seal, kus on ausus ja kohalolu, saab armastus voolata vabalt.

Võib-olla ongi elu suurim kutse meile kõigile luua ruum, kus me näeme üksteist päriselt – südamega, ilma maskide ja hirmudeta. Sellises ruumis muutub turvatunne millekski sügavamaks: kodutundeks iseendas ja maailmas.

Ja sealt algab armastus, mis on vaba, puhas ja päriselt elus.