Kui kehad räägivad ...

Kehad räägivad. Nad sosistavad enne, kui nad karjuvad. Nad peegeldavad, mida me endale tunnistada ei julge, ja nad talletavad põlvkondade vaikuse. 

Aga kas me oskame kuulata? Ja veelgi enam – kas me julgeme kuulata?

Kui kellegi kommentaar peegeldab varju, mitte tõde. Mõned sõnad jäävad kehasse kinni – eriti kui need tulevad armastatud inimese suust. Kui mu mees kommenteeris mu vöökotti sättides, et olen "paksemaks läinud", ei olnud see lihtsalt hetkeline kriitika. See oli nagu sageduslik kood, mis aktiveeris minus peidus olnud varju – mis osa minus veel ei tunne end väärtuslikuna just sellisena nagu ma praegu olen?

Kaksikleegi kohalolek on intensiivne – mitte ainult armastuses, vaid ka varjude valgustamises. See, mis tundub kriitikana, võib osutuda peegelduseks, mille on valinud meie enda kõrgem teadlikkus. Kas ma olen tõesti sisimas pidanud ennast paksuks? Kas minu enda sisemine kriitik või kollektiivne vari on see, kes kommenteerib läbi teiste inimeste suu või kohalolu peegelduste?

Põlvkondlikud kehad ja vaikivad sõnumid ... Minu sünnipere kehad, mu mehe pere kehad – kõik nad räägivad. Nad väljendavad emotsioone, mis on jäänud sõnastamata. Minu ema, mu mehe ema, tema isa. Kõik võivad kehastada vaikivat stressi, allasurutud tundeid, hirme, loobumisi. Ja samas – iga keha on püha tempel, mitte projekt. Aga keha räägib, kui hinges ei ole veel kõik välja hingatud.

Välimus vs tarkus – sisemine kriitik või kollektiivne vari?

Kui kohtusin juuli alguses kahe imelise naisega – ühega, kelle keha kandis tütarlapselikku kergust, ja teisega, kelle kehavorm oli ajaga märgatavalt muutunud – aktiveerus minus nähtamatu kiht. Midagi minus vaatas neid läbi filtri, mis polnud ainult minu oma, vaid justkui sisse kodeeritud.

Küsin endalt ausalt - kas ma vaatan teisi ja ennast läbi armastuse, läbi kollektiivse ideaali filtri või esivanemate pärandi kaudu? Ja kas see, mida ma näen, peegeldab tõde – või vajadust tulla veel sügavamalt tagasi iseenda juurde?

Kas oma südametõe silmadega? Või alateadliku ootuse silmadega, mis tahavad sobituda ideaali? Ja kuidas ma vaatan omaenda keha - kas kui hinge templit, mis elab ja muutub koos minuga või kui peeglit, mille järgi ennast pidevalt mõõta, hinnata ja väärtustada?

Need küsimused toovad nähtavale nähtamatu. Nad kutsuvad mind ausalt kuulama, mida mu keha mulle tegelikult räägib. Mitte ainult selle kaudu, kuidas ta välja näeb – vaid selle kaudu, kuidas ta end tunneb ja mida eneses kannab.

Keha ei valeta. Keha väljendab alati midagi tõelist.
Mitte meie väärtust, vaid meie seisundit. Kui ma sügavalt armastan end sellena, kes ma olen – siis hakkab keha väljendama seda armastust, mitte hirmu.

Kehakeel on kutse enese vastu aus olla. Aus läbipaistvus tuletab mulle meelde, et voolamine sünnib aususest. 

Ja kui ma võtan vastu kõik peegeldused neutraalsuses, saan ma iseendaga terviklikuks. Mitte selleks, et olla ideaalne – vaid ehedalt kohal. Ilu sünnib seal, kus on ausus – aus aktsepteerimine ning muutus tärgaku armastusest, mitte vajadusest end parandada.