Uus esivanem, kes mäletab ...

Ma ei ole ainus. On veel teisigi, kes on vaikselt, nähtamatult, sügavalt ja pühendunult kohal. Need on inimesed, kes on sündinud siia mitte lihtsalt elama, vaid ärkama, et mäletada, kehastama ja äratama.

Meid kõiki võiks kutsuda uueks esivanemaks.

Kes on uus esivanem?

Ta ei ole alati vanim suguvõsas. Ta ei pruugi olla ema või isa. Mõnikord on ta laps, pere pesamuna (nagu ka minu puhul), mõnikord sõber, mõnikord see, kes kõnnib äärealadel ja ei sobitu hästi normidesse.

Uus esivanem ei ole staatuse või rolli küsimus – see on hinge valik enne sündi. Ta tuleb selleks, et katkestada tsükkel. Et tervendada need mustrid, mis on aastakümneid või -sadu elanud vaikuses – hirmuna, varjuna, vaikimise või valuna. 

Uus esivanem ei jätka lihtsalt pärandit – ta loob uue alguse.

Tema ülesanne ei ole kerge. Sageli on ta peres see, kes tunneb end "teistsugusena".
See, kes tajub sõnatuid tundeid, rääkimata lugusid, allasurutud ängi. Ta ei tea kohe, miks ta nii tunneb. Aga üks hetk hakkab ta mäletama – mitte mõistuse, vaid keha ja südame kaudu. Ta tunneb, et see kõik ei ole alguse saanud temast, aga see võib lõppeda tema kaudu.

Ja siis algab uue tee rajamine. Uue maailma loomine.

Uus esivanem on muutuse sild.

Ta seisab kahe maailma vahel – ühe jalaga minevikus, teisega tulevikus. Tema südames tuksleb uus maa, kuhu järgmised saavad astuda turvalisemalt. Ta ei suru peale. Ta ei nõua. Ta lihtsalt on – kohal, teadlik, avatud, muutusele pühendunud.

Kui sina loed seda ja tunned ennast ära – siis see tõenäoliselt oledki sina.

Sa ei pea kandma kogu maailma raskust.
Aga sa võid mäletada, teadvustada ja muuta seda, mida su esivanemad ei saanud ja ma tean, et sa juba teedki seda ...

 ... sest Sa tead, et sa ei ole siin juhuslikult.

Sinu kohalolu ja pühendumine ongi see, mida maailm vajab. 

Armastusega
Marta Raudsoo