1988 ...

Sündis Marta...

Tema ema oli selleks ajaks 40-aastane, isa veidi noorem. Marta sündis emale, kelle sees elas sügav, nähtamatu häbitunne – selle kohta, kes ta on, kust ta tuleb, milline ta on. Kas teised seda teadsid? Ei tea. Kas see oli ainult ema isiklik lugu? Ilmselt mitte.
Aga Marta sai selle loo pärandist teada ... kui ta kasvas suuremaks.

Tema ema oli gypsy ja isa pärit Siberist. Sündides uude kehastusse, me veel ei mäleta, miks me siin oleme, miks kõik on nii nagu on. Aga meie hing teab. Ja kui me liigume elus juhatatud teed pidi, siis ühel hetkel me ärkame sellele teadmisele. Meie hing mäletab enne, kui meie meel mõistab.

Ta sündis perre pesamunana, kuuenda lapsena. Ema ootas poega. Aga Elul olid teised plaanid. Võib-olla tundub see tuttav ka sulle – et Elu kutseid ei saa ümber kirjutada, neid saab vaid usaldada.

Kes teab, võib-olla emal olid omad hirmud. Ta oli ise naine – ja kandis naise elu õppetunde, haavu, vaikimisi, sugupuu pärandit. Aga Marta hing valis just tema – Jekaterina –, valis gypsy vere, isa karmid juured, kogu selle loo. Mitte juhuslikult, vaid sügava kokkuleppe tõttu enne kehastumist.

Marta kasvas üles puuduse keskel. Mitte ainult materiaalselt – vaid emotsionaalselt, sügaval enda sees. Elu ei andnud talle asju kandikul. Ta pidi liikuma ise, pühendunult ja järjepidevalt. Ta ei teadnud, miks. Aga liikus. Ja siis ühel hetkel hakkas taipama: elu tõde on tema enda rütmis, tema hinges, tema südamehääles.

"Puudus on justkui tee sissepoole. Puudus ei ole karistus. See on tee, mis ei vii endast välja, vaid viib enda sisse. Sinna, kus algab mäletamine, ja lõpeb sõltuvus välisest."

Kooliealisena sai ta aru, et ta ei tunne end õigena. Tema nahatoon, juuksed, silmad – kõik erinesid. Paremal käel tume tulemärk, ülahuulel sünnimärk.
Ta ei olnud heledanahaline nagu teised lapsed. Ta tundis end nagu “väike neegriplika” – nii ütles tema sisemine hääl, ilma et ta oleks teadnud, kust see tuli.
Häbi tema sees ei olnud ainult tema oma. See tuli sügavamalt – võib-olla tema emalt, võib-olla tema suguvõsast. Aga ta kandis seda, nagu kuuluks see temale.

Marta ei teadnud, et ta kogeb maailma teistmoodi. Ta arvas, et kõik tunded on tema omad. Aga tegelikult ta tundis maailma enda sees, ta tundis teiste tundeid, neid, mis olid nähtamatud, aga kehas tajutavad.

Ta elas aastaid nii, nagu võitleks iseendaga. Ta ei saanud aru, miks tema sees on pidev tunne, et ei ole piisav – ei sobitu, ei mahu, ei klapi. Hiljem sai aru, et see ei olnudki päriselt võitlus. See oli tants. Valguse ja varju tants. Väärtuse ja väärtusetuse tants.

Varjud ei ole vaenlased. Nad on õpetajad. Nad näitavad meile, kus me veel ei näe omaenda ilu. Kus me veel usume, et peame midagi tõestama, lihtsalt olemise asemel.

Kui Marta vaatas sügavamale, nägi, et see ei olnudki tema isiklik lugu. Tema ema maailm elas temas. Tema häbi, tema valu, tema sees elamata jäänud elu. Ja ta kandis seda lojaalselt, endalegi teadmata edasi, justkui vaikne kokkulepe enne sündi:"Ma aitan lõpetada selle, mis jäi pooleli."

Tõde on, et meie sisemine maailm loob välist. Väline reaalsus näitab, mis toimub enda sees. Kui meie sees on häbi, segadus, valu, hirm – siis see kujundab ka meie suhet maailmaga. Kui meis tekib ühendus usalduse, tõe, kohaloluga – siis ka maailm hakkab avanema uuel viisil.

Saladused avanevad õigel ajal

Marta ei teadnud veel, et tema tundlikkus oli kingitus. Et see, mida ta tundis, ei olnud liiast ega vale, vaid… lihtsalt – päris. Talle ei öeldud kunagi: "See, mida sa tajud, on tõeline. Ära karda." Ta pidi ise õppima kuulama neid nähtamatuid sosinaid. Õppima usaldama elu, oma hinge peene rütmi järgi.

Elu saladused avanevad õigel ajal ...just täpselt õigel ajal. Mitte siis, kui ta arvas, et on valmis, vaid siis, kui Elu teadis, et ta on. Elu usaldamine on nähtamatu keel – ta ei räägi valjult ega nõua. Ta sosistab tundeid, juhatab vaikselt ja näitab end vaid siis, kui oleme valmis end Elule avama, lubades Elul meist läbi liikuda. 

See ei ole ainult Marta lugu. See on paljude hingede lugu. Nende, kes on siia tulnud tundlikena, sügavatena, kes mäletavad ja kogevad midagi, mida sõnadesse panna ei saa.

Kui see kõnetab sind, võib-olla kannad sinagi seda mäletaja tarkust.
Sa ei ole kunagi olnud vale. Vaid oled olnud kogu aeg – eriline, vajalik, ärkamas iseendale.

Armastusega
Marta