Tuleviku sageduse kuulamine … 

Mõnikord juhtub midagi seletamatut. Sa vaatad inimest… ja järsku kuuled midagi, mida ta veel ei ütle. Näed midagi, mis pole veel juhtunud. Tajud temast läbi nagu valgus. Mitte tema sõnu. Mitte tema rolli. Vaid tema olemust. Tema potentsiaali. Seda sagedust, mida ta võiks kehastada, kui ta usaldab oma teekonda ja astub ärkamise sisse. See ei ole loogiline. See ei ole seletatav. Aga see kõlab sinu sees – nagu tõde, mis ei vaja kinnitust.

Kui me kohtame inimeses midagi, mis ei ole veel täielikult nähtav...
aga kõlab meie sees tõelisena, siis see on hinge-taju.

Mitte selle inimese hetkeseisundi, vaid tema potentsiaali või hinge teekonna võimaliku haru tunnetus.

Meie keha või süda heliseb kaasa. See on sageduslik äratundmine, nagu nähtamatu muusika, mis puudutab meid sügavuti. Meie hing mäletab – ja tunne ütleb: see on päris. See ei ole fantaasia ega soovmõtlemine, vaid hingeline nägemine. Justkui kuuled kellegi olemuse tõelist nooti enne, kui ta seda väljendab ja kehastab.

Sageduse nägemine ei tähenda ainult silmadega vaatamist.
See tähendab tajuda seda, mis jääb nähtamatuks — vaadata hingega.

... see on nagu kuulata muusikat, mida teised ei pruugi kuulda.
Tunda tõesust, enne kui sõnad seda kannavad.
Peegeldada nähtamatus nähtavaks – mitte tähelepanu pärast, vaid aususe pärast. See on delikaatne and. Vaimne kingitus, mis vajab vaikust, ehedust ja suurt austust.

Peegeldus, mis sünnib armastusest, mitte vajadusest. Kui ma midagi tajun, ei juhi mind loogika. Ei sunni mind vajadus olla õige. On vaid see sügav impulss: „Ma pean seda jagama.“ Ja mõnikord:„Ma pean seda lihtsalt hoidma.“ See on ausus ilma põhjenduseta, sõnum ilma ootusteta, nägemus ilma muutmise vajaduseta.

Vaikus kui suurim austus. Sellist tajumist ei saa alati jagada. Kõik ei ole veel valmis kuulma seda, mida hing teisele avaldab. Vahel on ainus, mida teha saab – olla kohal ning tunnistajaks. Sest tõeline peegeldus sünnib vaikuses. Mitte sekkudes, vaid hoides nähtamatut nähtaval enda südames. Valgus vajab ruumi, et ärgata omal ajal.

Kui sa näed kellegi potentsiaali enne teda, sa näed mitte ainult seda, kes ta praegu on, vaid seda, kes ta võiks olla, kui ta usaldab elu ja astub iseenda ärkamisse.

See on justkui olla aja sillal – näha võimalikku arengujoont, tuleviku haru, hinge valgustatud versiooni.

Tõde on see, et ma ei pea kedagi äratama – vaid ise ärkama.
Ma ei pea kedagi muutma – vaid peegeldama ilu, mida näen.
Ma ei pea rääkima enne, kui teine on valmis kuulma. Sest kui ma kehastan omaenda sagedust, siis saavad need, kes on valmis, selle minus ära tundma – nagu peegelduse, mis kõnetab ja puudutab neid nende enda sügavusest. 

See on minu kingitus maailmale

Ma tajun enne kehastumist. Minu kohalolu peegeldab nähtamatut. Ma näen hinge mustandit, mitte veel trükiversiooni. 

Ja see on püha.