Tundlikkuse keel ...

Täna, kui avasin Netflixis "My Oxford Year", ei osanud ma aimatagi, et see film puudutab minus nii sügavat kohta, et pisarad hakkavad lihtsalt voolama. Mitte valust, vaid äratundmisest.

See ei olnud lihtsalt liigutav stseen või kurb lugu. See oli midagi palju isiklikumat. See oli tunne, et minus ärkab midagi, mis on kaua vaikinud, oodanud hetke, et keegi või miski puudutaks seda nähtamatut keelt, mida ma iseendas nii hästi tean, aga harva väljendada julgen.

Ja siis meenus mulle astroloogiakeel — mu Veenus ja Lilith on mõlemad Neitsis, 3. majas. Keeles, väljenduses, sõnas, suhtluses. Minu tundlikkus ja metsik tarkus liiguvad sõnades. Need ei karju, ei trügi esile. Aga kui sõnad minus ärkavad… siis kõik minus avaneb. Pisarate, hingetõmmete, vaiksete äratundmiste kaudu.

See mida kogesin, oli imekaunis ärkamine iseendale, mitte läbi suure plahvatuse, vaid läbi vaikse ilu. See on midagi, mis sinus avaneb, kui peegel on piisavalt puhas, pehme ja aus. 

See film, või see karakter seal, (Sofia Carson, kes mulle isiklikult väga meeldib) — ei loonud mulle midagi uut, vaid meenutas ja   puudutas sagedust, mis minus juba olemas,
aga mis oli vaikseks jäänud, osaliselt ka turvalisuse nimel peidetud, et mitte olla liiga tundlik, liiga sügav, liiga palju. Aga nüüd see osa minus sai puudutatud, see osa minus tahab ärgata. Ja mitte dramaatiliselt, vaid
õigel ajal, nagu lill, mis teab, millal avaneda. 

"See ei olnud lihtsalt film. See oli ärkamine. Mitte millekski uueks, vaid sellele, mis on minus alati olemas olnud — aga mis on oodanud vaikset, ilusat kutset, et taas avaneda."

Veenus Neitsis – ilu täpsuses ja lihtsuses. Minu armastus elab selguses. Selles, kui sõnad on puhtad ja tähendusega. Kui keegi räägib päriselt, ilma ilustamata, aga ka ilma lõhkumata. Kui ilu ei ole lärmakas, vaid vaikselt kohalejõudev. See on minu Veenus. Ja see film rääkis just seda keelt.

Lilith Neitsis, kõneleb keelatud tundlikkusest ja sõnatust väest. Aga on veel midagi. On minu Lilith. See metsik ja varjatud osa, kes ei mahu maailma raamidesse. Kes tajub, kes tunneb, kes näeb — kuid keda ei julgeta alati vastu võtta. Ta räägib tõde, mis võib ehmatada, aga ka tervendada. Lilith minus sai puudutatud ja pisarad hakkasid voolama. Sest ma tundsin ära, et see on ka osa minust. See, kes räägib läbi tunde. Läbi poeesia. Läbi vaikuse. Ja see osa minus ei vaja enam luba.

Kolmas maja on mõtlemine, suhtlemine, jagamine - sõnumid, mis tahavad sündida. Minu jaoks ei tähenda see lärmakat eneseväljendust. Minu keel on sageli tunnete keel. Ja mõnikord räägib film rohkem kui kümme raamatut. Mõnikord käivitab üks karakter, üks lause, ühe hetk sellise sisehääle, mis räägib otse hingega.

Täna sain ma kinnitust, et ma ei ole lihtsalt tundlik. Ma olen kanal, kes tajub, kuuleb ja väljendab peeneid kihte — ja see on mu kingitus.

Kui miski äratab sinus pisaraid ja sõnatust, siis on see sageli sinu enda tõe peegel. Mitte keegi teine ei saa sind äratada, kui sinus poleks seda osa juba olemas. Me ei loe lihtsalt raamatuid ega vaata filme või kuula muusikat, vaid loeme ja tunnetame nende kaudu iseennast, avanedes iseendale.

Ja kui Veenus ja Lilith meie sees käed löövad, siis sünnibki ilu, mis ei vaja kinnitust. Sõna, mis ei vaja tõestust. Tundlikkus, mis on tarkus.

Armastusega
Marta